Rüütlikultuur
virutama. Tal oli turske kere, ta võimsad kopsud ei lasknud ta väel rauged ja ta tugevad lihased
võimaldasid kanda ka raudrüüs rüütlit. Kõrge, seljatoega sadula ja pikkade jaluste tõttu oli rüütel
hobusega otsekui kokku keevitatud- ta peaaegu seisis oma sadulas ja see asend oli erakordselt
turvaline. Ta hobune oli kärmas ja palju väiksem kui sõjaratsu, juhuks kui mõni sai haavata, suri
või ei olnud kasutamiseks heas vormis. Kõige paremad täkud olid destrierid. Nende nimetus
tuleb ladiakeelsest sõnast ,,parem"- võib-olla sellepärast, et neid juhiti parema käega. Vahel hoiti
neid ainult turniiride jaoks ning sõjakäigule pidada ja sööta ka teisi hobuseid: ratsahobuseid,
skvaierite ja oma ratsutas väiksemal ja vaguramal hispaania tõugu hobusel. Daamid ratsutasid
tavaliselt naistesadulas või sõitsid kahe hobuse vahele seatud kandetoolis.
6.Rüütli elulaad
annaabi.ee 
