Realism Eestis
duse esteetilise ristisõitja teadvusse, äparduvad esinemised teda ei heiduta, arenemisaja ülemäärane
pikkus tema kannatust ei katkesta, sest tema fanaatlik usk enda suurusesse on hävinemata. Kuna aga see
usk tavaliselt on ebausk parimal puhul võib ehk juttu olla andelisest keskpärasusest, nagu Leo Saalepil,
siis saab sellest ainult enda ja kunstisõgedate teiste tunnustatud geeniusest vaene hukkuv kunstimarter,
kelle saatus võib olla traagiline, ent ka tragikoomiline.
Seesugused desperaadod saavad sageli ergutust ja õhutust võhikuliselt, kuid indleva rahvusliku
kuulsuseihaga täidetud seltskonnalt, mis moodustab nende tooniandva ümbruse. Oodatakse geeniusi,
oodatakse neid pikisilmi, et niisuguse kaudu tunduda ka enda väärtuses tõstetuna, ja kui siis keegi ilmub,
kes toob ülistatud "Euroopast" kaasa valjusti helisevaid reklaamikellu, siis on hurmus suur ja kukutakse
sisse, sest geenius, kes lubatuks peab endale valimata vahenditega teid tasandada, on need kiidukellad
annaabi.ee 
