Segu komponendid liiguvad läbi kolonni erineva kiirusega. Tulemusena komponendid eralduvad üksteisest, moodustades tsoone, mis on eraldatud puhta kandegaasi tsoonidega. 15. Milliseid aineid saab analüüsida gaasikromatograafiaga? Saab analüüsida - lenduvad aineid, väikseid polaarseid ja mittepolaarseid ühendeid, termiliselt stabiilseid aineid ja aineid mille konts on kuni 1 ppg. 16. Lahutamise mehhanism GK-s Adsorbent-gaas süsteem: analüüt adsorbeerub ja desorbeerub tahke faasi ja gaasifaasi vahel. Vedelik-gaas süsteem: analüüt jaotub viskoosse vedela faasi ja gaasifaasi vahel. 17. Gaasikromatograafi ehitus (koos lühikirjeldusega) Proov sisestatakse süstides aurutisse, kus see aurustub ja seejärel juhitakse teatud osa kandegaasi abil (mobiilne faas) läbi lahutuskolonni. Proovi erinevad komponendid lahutuvad vastavalt nende jaotuskoefitsentidele statsionaarse ja mobiilse faasi vahel.
polaarsed elueeruvad esimesena, kasutades polaarset eluenti (vesi, metanool). Lisades või suurendades apolaarse solvendi osakaalu (heksaan, atseetonitriil) elueeruvad ka apolaarsed molekulid. Valkude kromatograafia pööratud faasi kolonnis Üle 5A pikkused valgud ja peptiidid on liiga suured, et neid statsionaarsel faasil lahutada. Suurendades orgaanilise solvendi osakaalu gradiendiga; teatud orgaanika kontsentratsiooni puhul valg desorbeerub stats.faasilt ning liigub ilma edasise interakteerumiseta kolonnist välja. Enne desorbeerumist seisab kogu proov eelkolonnis või kolonni pealmises osas. Üldjuhul kasutatakse C4, kus suuremad valgud annavad rohkem hüdrofoobseid interaktsioone, mistõttu ongi eelistatud lühema ahelaga stats.faasid. C18 kasutatakse lühemate/väiksemate peptiidide ja molekulide jaoks. Väiksemad peptiidid vajavad hüdrofoobsemaid, pikemaid ahelaid. GC aparatuur