Mõistatused
Kuid reduplikatiivsed jm. leksikaalsed improvisatsioonid lähevad mõistatustes palju kaugemale kui
tavakeeles. Mõistatuses on mõistatuslikud mitte ainult terviktekstide, vaid tihti ka üksiksõnade
tähendused. Siin tuleb ette omalaadseid libasõnu, mida on nimetatud ka kvaasisõnadeks ja
laaliateks ning mis kõiguvad kolme "leksikaalse normaaloleku" täistähenduslike sõnade,
pärisnimede ning onomatopöa või deskriptiivide vahel, kalduvad kord ühe, kord teise poole, kuid
pole õieti ükski neist.
On näiteks laia levikuga eesti mõistatus, mis esitab kilki (harvem ka kirikukella, rotti vm. asju)
kuskil laulva kukena, nt. Kukk laulab kuusnas, kaasnas, kivises keldris, tammises tündris. Kaks
esimest kohta, kus see kukk laulab, on tähistatud vohavalt varieeruvate reduplikatiivsete
libasõnadega. Mõnedes tekstides on neid "kohasõnu" püütud panna meenutama mingeid tõelisi
kohanimesid, nt
annaabi.ee 
