Mõistatused
madalam kui regi (harakas); Kirbu suurune, härja raskune (tulesäde).
Libasõnad, reduplikatiivid ja "mõlle-rõlled"
Keele leksikaalsed üksused on enamasti harilikud sõnad, mis tähendavad asju, omadusi, tegevusi,
aegu ja kohti, hüüdeid, seovad sõnu või lauseosi üksteisega vmt. Kui nad seda pole, siis on nad
tavaliselt kas pärisnimed või siis helide või millegi muu imitatsioonid (nn. onomatopöa) või
tavasõnade ja onomatopöa hübriidid (nn. deskriptiivid): kärts, tomplik, pupsis, logiseb, pläraki jts.
Fraseoloogilistes ühendites kohtame ka mitmesuguseid sõnapaare: tegi talle kõik ette ja taha; hoidis
sellest küünte ja hammastega kinni; ei lausunud musta ega valget; vandus kõik maad ja taevad
kokku; vaakus elu ja surma vahel. Sellised paarid on eesti jt. läänemeresoome keeltes tihti
alliteratiivsed: läks aia ja hange vahele; on ajast ja arust; ihu ja hingega kallal; paljas kepp ja kott
(st
annaabi.ee 
