Kontserdi arvustus „Vocalissimo”
Des cis F A F A E. Hea vabandus on see, et ega päris täpset intonatsiooni ei leia ka
salvestistelt (eriti kahtlaseks jäävad oktavid altviiul II viiul I viiul). Ses mõttes oli Dvoák
karm, kuigi seda teost esitatakse suure keelpillikoosseisuga, mis võimaldab mõndagi
maskeerida. PLO ei maskeerinud midagi ja teoses oli kenasid meeleolusid, kuid enamasti
jäädi autorile alla. Kontserdi teine pool, mille täitis Piazzolla teos Leonid Desjatnikovi seades,
mille on tellinud Kremerata Baltica ja mis on hästi levinud üle kogu maailma, oli PLO ja
Maano Männi esituses hoopis teine, s.t kõrgem klass, võrreldes Dvoákiga. Lisaks Männile,
kes nüüd oli omas ampluaas, tuleb kindlasti alla kriipsutada tsellosolisti Kristjan Saare esitust
ja ka kogu koosseisu, kes süvenes esitatavasse väga kontsentreeritult. Teose aeglaste
episoodide tempo võiks ehk olla ka liikuvam, kuid see on maitse ja meeleolu küsimus