laastanud 5 viljakamat provintsi ning rahva hulgas tekkis rahulolematus peale maailmasõda tekkinud uue korraga. Seega leidis Itaalia, et tema territoriaalsed võidud ei olnud piisavalt suured. Sõja kaotajaks võib pidada ka Venemaad, kuna nende relvastus oli kehvemal tasemel kui vastastel, nende majanduslik olukord oli vilets ja takistas seega sõjaväe varustamist, neil puudus elavjõud sest sõdurid deserteerisid massiliselt.Üheks suureks sõja kaotuse põhjuseks võib lugeda ka seda, et Ajutine valitsus ei suutnud organiseerida riigi kaitset oma saamatuse tõttu. Üldiselt võib maailmasõja võitjateks pidada kõiki impeeriumide lagunemise tulemusena tekkinud uusi rahvusriike Euroopas. Uusi riike tekkis juurde 8 (Austria, Ungari, Tsehhoslovakkia, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola). Tekkinud uued rahvusriigid pidid oma iseseisvuse eest võitlema. Suuresti tänu saksamaa lüüasaamisele ja
16. novembril välja kuulutatud vabatahtlike värbamine rahvaväkke kukkus läbi, tuues loodetud 25 000 mehe asemel Vabadussõja alguspäevaks 2200. Neistki 600 piirdus vaid nime kirjapanekuga. Reaalselt oli teenistuses kõigest 1600 meest, neist pooled mobiliseeritud ohvitserid ja sõjaväeametnikud . 1. detsembril käivitunud sundmobilisatsiooni ei tõotanud esialgu midagi paremat- mehed kas ei ilmunud mobilisatsioonipunktidesse, läksid pärast registreerumist kodudesse laiali või deserteerisid otse rindelt. Mitte asjata ei kirjutanud 1. diviisi ülema kindralmajor Aleksander Tõnisson 30. novembril: „ Seimanni grupis on umbes 300 meest, nendest 100 meest korralikkusi. Teised- kaabakate kari, kes iga silmapilk laiali jooksta võib. Suur hulk komisjonides vastu võetud mehi on laiali jooksnud- osalt teel Narva, osalt sääl. Need mehed laotavad igasugusi hirmujuttusi ja süüdistusi laiali...“
annaabi.ee 
