See romaani teine lingua franca teebki raamatu naljakaks ja irooniliseks. Huumorisoone ja pildilikkuse poolest võiks pakkuda sugulussidemeid koomiksi või animafilmiga. Inimesesarnased roomajad, igat sorti anakronismid, ootamatu absurdihuumor, kõikvõimalikud liialdused, heroilis-koomiline igas mõttes – lugejal on suuri raskusi tõsiseks jääda. «Mees, kes teadis ussisõnu» ei ole siiski lihtsalt padrikufarss ega loomanahkadesse ehitud jant. Eesti ajaloo ja ajalooliste müütide desakraliseerimine annab tulemuseks romaani, kus ei puudu teatav pamfletlikkus. Raamat on ka peategelase, uue ja vana maailma vahel heitleva Leemeti (tõsi küll absurdne) kujunemislugu. Noor mees õpib nägema asjade suhtelisust ja tegema kompromisse. Metsa ja küla ähvardab üks ja seesama hullus: nostalgitsejate äärmuslikkus ja progressimeelsete radikaalsus panevad mõlemad vere voolama. Selle raamatu tegelaste tõsine haigus seisneb selles, et «nad unistavad teistsugusest elust» (olgu siis eilsest
lõppkokkuvõttes vaid üks kirjakultuuri ilminguid, üks kirjakultuuri eripärane materiaalne väljund, mis on osa palju suuremast kirjamaailmast. "Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted" (1990) Uurimus vaimsetest ja kultuurilistest muutustest, mis tegid Prantsuse revolutsiooni puhkemise 1789. Aastal võimalikuks. Käsitletud põhiteemad:*Valgustus *Avalik arvamus *Raamatukaubandus *Ilmalikustumine *Kuningavõimu desakraliseerimine ROBERT DARNTON (sünd.1939) Raamatud olid ainult üks tolle aja paljudest meedialiikidest. Tegelikult sisaldasid trükitud tekstid tihtipeale suulist materjali kuulujutte, laule ja kandsid siis edasi sõnumeid, mis arutluste või ühislugemiste vahendusel leidsid uuesti tee suulisesse kommunikatsiooniringlusse. Raamatuajalugu suubub laiemasse kommunikatsiooniajalukku. "Tsensorid töös: kuidas riigid on kujundanud kirjandust" (2014)
annaabi.ee 
