Meie suurima ja väärtuslikeim meistriteos on õigesti elatud elu
termin kui ausus, ei kehtestada samasugust fundamentaalsust: ükski seadus ei taksita olemast õel
inimene, kindla sihita pahatahtlikkus on tolereeritav. Peale aususe ja moraalsuse eksisteerib ka kolmas
nõuanne: alistumine. Keeld võtmaks Jumala nime asjata suhu ning tõusta oma vanemate vastu defineerib
kindlameelselt: "ära kõhkle autoriteedis."
Kümme käsku on iganenud. Arenenud maailm, liikunud edasi, on seda ka täheldanud ning end nendest
lahti kammitsenud. Kõik dervieerub: aususest saab austus, kui sedagi, moraalist mingisugune veelgi
ebamäärasem väärtus ning, kõige tähtsamana, asendub alistus allutusega. Moodsa ühiskonna õigesti
elatud elu on võitlev elu. Elu, mis soodustaks konkurentsist tingitud arengut.
19. sajandil väitis sakslane Nietzsche end leidvat õige viisi, kuidas elada. Kindlasti ei olnud ta ei esimene
ega viimane, kes nõnda väitis, kuid tema puhul ilmestus see kõige selgemini: Nietzsche jut(l)lustas
annaabi.ee 
