Rene Descartes filosoofiakäsitlus ja Esimene Meditatsioon
Selleks peab ta
välistama Jumala pettuse. Ta esitab jumalatõestuse, milles ta järeldab Jumala ideest, mida ta
iseendas kannab, Jumala olemasolu. Et inimene kui ebatäiuslik olend ei saa lõpmatu, sõltumatu,
kõiketeadva ja kõikvõimsa olendi ideed olla ise tekitanud, siis peab Jumal eksisteerima. Jumal
ei saa petta, sest pettus kuulub ebatäiuslikkuse juurde ning on Jumala kui täiusliku olendi ideega
vastuolus.(II;1649)
Neljandas meditatsioonis selgitab Derscartes, miks inimesed võivad hoolimata sellest, et petva
jumala olemasolu on tõestatavalt võimatu, aritmeetikas, geomeetrias ja muudes sarnastes
teadustes eksida. Jumal ei ole inimestele andnud eksimisvõimet. Kui inimesed nendes teadustes
eksivad, siis sellepärast, et nende võime otsustada selle üle, mis on tõene, on lõplik ning nad
teevad ennatlikke otsustusi. (II;1653)
Viiendas meditatsioonis tõestab Descartes uuesti Jumala olemasolu, järeldades Jumala
definitsioonist tema olemasolu