Nimetu
3-4 nädala jooksul teeme akuutse leina läbi.
Noorukiealisel aga see süütunne jääb ja seda ei väljendata ja see jääb aastateks, et ollakse süüdi.Aasta
kümneid ei verbaliseerita seda, ja kui noorukiealine teismeeas kaotab läheduse, siis võib ta räägita kuidas ta
tegelikult ennast tundis . Ta teiste näehes ei nuta ja ta ei räägi oma tunnetest. Ta peidab oma tundeid, sest
kaotusevalu on süütunde pärast nii raske, ta ei väljenda oma sügavaid kurbuse, depresiooniga , viha, kõiki neid
negatiivseid tundeid. Noorukite õhutamine ei aita( see ei aita kui sa räägid räägi kuidas sa tunned, sul hakkab
kergem kui sa räägid jne)Sest ta saab sellest üle alles aastakümneid hiljem.
Kuidas teda siis aidata? See kaotusevalu kasvõi eilsid või tänaseid pilte vaadatus, see võib tagasitulla ka siis
selle sama akuutse leinaga kui saadakse muul moel, eelkõige piltide, sellest millised on traumaatilise sündmuse
mis lõppesid massiliste noorte inimeste surmaga