Eri juhtumite puhul saab käitumisviisid nimetada järgnevalt: S-1 Rääkimine (suunamine) – vastab D1-le - kujutab endast tööülesande otsest edastamist alluvale, kes on ülesande täitmise osas ebakindel. Juht võib ette anda ka ülesande lahendamise struktuuri. Rõhk on ülesande täitmisell ja vähem suhte arendamisel. S-2 Müümine (treenimine) – vastab D2-le – sobib alluvale, kellel on mingil määral olemas oskused, et tööülesannet teha, kuid keda võib otsene käsk demotiveerida. On ka võimalik, et alluv hindab oma võimeid üle. „Müümine“ hõlmab endas veenmist, kus juht seletab alluvale tööülesannet täpsemalt lahti ja seletab tagamaid. Toimub mõlemapidine suhtlus, ent on kindlalt määratletud, et juht on juhirollis. S-3 Osalemine (toetamine) – vastab D3-le - on mõeldud töötajale, kes oskab ülesannet täita, kuid on millegipärast ebamotiveeritud. Juht üritab sellisel juhul teada saada sellise käitumise põhjuseid ja töötajat motiveerida
vältimatu. Aukartus pole iseenesest halb. Probleemid tekivad siis, kui juhid hakkavad ise ka uskuma muljet, mida nad inimestele avaldavad, ja sellele vastavalt käituma. Võim rikub juhte nii salakavalalt, et ilma selle meeldetuletava sosinata ei märkagi nad, kuidas nende inimlikkus minema lipsab. 10 4. Armin Karu juhina11 Kuidas inspireerite ja kannustate töötajaid? Ikka oma isikliku eeskujuga. Mõnel õnnestub see rohkem, mõnel vähem. Tähtis on inimesi mitte demotiveerida. Üritan oma isikliku eeskujuga inspireerida teisi müüma ja uskuma sellesse, millega tegeleme. Kuna paikneme mitmes kohas, siis oluline on käia ka kohapeal inimestega suhtlemas, sest inimesed tahavad ka ju juhti näha ja veenduda, et see mida nad teevad, on ühise asja eest. 10 Manfred Kets de Vries. Juhtimise müstika. Pegasus 2002. Lk. 65 ; 66 ;67 ;68; 69 11 Sander Karu. Juhtimise võlu ja valu I. Rafiko. Tartu 2001. Intervjuu tehtud 7. novembril 2001. Lk. 83;84;86
annaabi.ee 
