peidupaikades, nende värvide nimel anti tõotusi, et võidelda ja vastu pidada. Sini-must-valgel polnud küll enam mingisugust eluõigust, ent ta elas edasi - Eestis nende inimeste hinges, kes teadsid ja mäletasid, Läänes võis ta aga lehvida vabalt. Peale Nõukogude Liitu inkorporeerimist algas nõukogude võimu poolt ajujaht kõigele rahvuslikule ning omariiklust meenutavale. Erandiks polnud sini-must-valged värvid. Vastupidi - lipu hoidjaid ja demonstreerijaid ootas ees kindel arreteerimine, mõnel juhul lõppes see koguni mahalaskmisega. Saksa okupatsiooni algusega 1941. a. suvel ilmusid peidetud lipud uuesti välja, kuid mitmetel puhkudel oli sini-must-valge kasutamine siiski keelatud: rahvuslikel meeleavaldustel ja riigilipuna. Veel korra, 21. septembril 1944. a., sai sini-must-valge lipp lehvida Pika Hermanni tornis, siis saabus värvikolmikule Eestis pikk, pilkane öö. Välismaal elas Eesti lipp avalikult siiski edasi.
peideti ja hoiti salajastes peidupaikades, nende värvide nimel anti tõotusi, et võidelda ja vastu pidada. Sini-must-valgel polnud küll enam mingisugust eluõigust, ent ta elas edasi - Eestis nende inimeste hinges, kes teadsid ja mäletasid, Läänes võis ta aga lehvida vabalt. Peale Nõukogude Liitu inkorporeerimist algas nõukogude võimu poolt ajujaht kõigele rahvuslikule ning omariiklust meenutavale. Erandiks polnud sini-must- valged värvid. Vastupidi - lipu hoidjaid ja demonstreerijaid ootas ees kindel arreteerimine, mõnel juhul lõppes see koguni mahalaskmisega. Saksa okupatsiooni algusega 1941. a. suvel ilmusid peidetud lipud uuesti välja, kuid mitmetel puhkudel oli sini-must-valge kasutamine siiski keelatud: rahvuslikel meeleavaldustel ja riigilipuna. Veel korra, 21. septembril 1944. a., sai sini-must-valge lipp lehvida Pika Hermanni tornis, siis saabus värvikolmikule Eestis pikk, pilkane öö. Välismaal elas Eesti lipp avalikult siiski edasi.
annaabi.ee 
