Johan Huizinga "Keskaja sügis"
selles veel kinni. Kas põhjus polnud selles, et pühakute austamine oli suurelt osalt muutunud
caput mortum´iks [surma pea(alkeemias:kasutu aine, ülejääk)]; et peaaegu kõik, mis puutus
pühakute austamise mõttevalda, oli pildis, legendis, palves nii täielikult väljenduse leidnud, et
selle taga ei suutnud enam ärgata mingi värisev aukartus? Pühakute austamine oli kaotanud
oma juured kujuandmatuses ja öeldamatuses, sellel kui demoloogilises mõttevallas olid need
juured veel kohutavalt tugevad. Ja kui vastureformatsioon püüab pühakute austamist
puhtamaks teha, peab ta rangema distsipliini aednikunoaga kärpima rahva fantaasia liiga
uhkeid vohandeid. (187)
Lõunamaalase ei võta vastuolu nii raskelt, tunnevad vähem tungi järeldustes lõpuni minna,
suudavad kergemini ühendada igapäevase elu tuttavlikku pilkavat hoiakut õnnistatud
silmapilgu kõrge eksalatsiooniga. (188)