üldist heaolu mõne printsiibi alusel, mille suhtes nad kõik on kokku leppinud. Partei on siiski rühmitus, mille liikmed kavatsevad õhiselt tegutseda konkurentsivõitluses poliitilise võimu pärast. Schumpeter on oma teooriates keskendunud valitsemisaparaadile. Autori esindatud kriitika annab ruumi tõestamaks, et teine demokraatiakonseptsioon annab otsustamisõiguse isikutele, kes on saanud selle konkurentsivõitluses rahva häälte pärast. Joseph A. Schumpeter väidab oma klassikalise demokraatiakontseptsiooni kriitikas, et pole olemas sellist asja nagu üheselt määratud üldine hüve, milles kõik inimesed võiksid ühel nõul olla või millega neid ratsionaalse arutluse varal saaks nõustuma panna. See ei ole põhjustatud eeskätt mitte asjaolust, et mõned inimesed võivad tahta asju, mis ei ole üldine hüve,vaid hoopis fundamentaalsemast asjaolust,et erinevate indiviidide ja gruppide jaoks tähendab üldine hüve paratamatult erinevaid asju
mingil viisil, mis sellest vabadusest positiivses mõttes tuleneb või kuidas seda peaks kasutatama. Seega võib ütelda, et negatiivne vabadus on vabadus millestki, seevastu positiivne vabadus on vabadus millekski, st sisuliselt on tegemist õigusega millelegi või millekski. Positiivne vabaduse määratlus märgitseb midagi väärtusena, mida on keegi või miski vaba taotlema ja sisaldab varjatult ka eeldust, et keegi või miski peaks tahtma seda taotleda. Schumpeteri kaks demokraatiakontseptsiooni 1. Klassikaline demokraatiadoktriin Demokraatiafilosoofiat selle kohta võib kokku võtta järgmise definitsiooniga: demokraatlik meetod on selline institutsionaalne korraldus poliitiliste otsuste vastuvõtmiseks, mis teostab ÜLDIST HÜVE, lastes rahval endal otsustada küsimusi indiviidide valimise teel, kes peavad kokku tulema selleks, et tema tahet täide viia 2. Teine demokraatiateooria Esindajate valimine muutub teisejärguliseks. Nüüd on rahva ülesanne tekitada valitsus või
annaabi.ee 
