mis teostab üldist hüve, lastes rahval endal otsustada küsimusi indiviidide valimise teel, kes peavad kokku tulema selleks, et tema tahet täide viia. Autor räägib rahva tahtest, kui tahetakse väita, et kodanike tahe on iseenesest austust vääriv poliitiline faktor, peab viimane kõigepealt olemas olema. Tulemused, mis pikas perspektiivis osutuvad rahvale üldiselt rahuldavaks, mõõdetaks rahva heaks valitsemist,siis ei annaks rahva poolt valitsemine, nagu klassikaline demokraatiadoktriin seda ette kujutab, tihtipeale mõõtu välja. Räägitakse ka inimloomusest poliitikas. Sageli korratavate otsuste kulgemises on indiviidid allutatud soodsa ja ebasoodsa kogemuse tervistavale ja ratsionaliseerivale toimele. Mõjutavateks faktoriteks on lihtsad ja ebaproblemaatilised motiivid ja huvid, millesse erutus sekkub ainult juhuslikult. Schumpeter kirjeldab ka klassikalise dontriini püsimajäämise põhjuseid. Ta ütleb, et
kasutatama. Seega võib ütelda, et negatiivne vabadus on vabadus millestki, seevastu positiivne vabadus on vabadus millekski, st sisuliselt on tegemist õigusega millelegi või millekski. Positiivne vabaduse määratlus märgitseb midagi väärtusena, mida on keegi või miski vaba taotlema ja sisaldab varjatult ka eeldust, et keegi või miski peaks tahtma seda taotleda. Schumpeteri kaks demokraatiakontseptsiooni 1. Klassikaline demokraatiadoktriin Demokraatiafilosoofiat selle kohta võib kokku võtta järgmise definitsiooniga: demokraatlik meetod on selline institutsionaalne korraldus poliitiliste otsuste vastuvõtmiseks, mis teostab ÜLDIST HÜVE, lastes rahval endal otsustada küsimusi indiviidide valimise teel, kes peavad kokku tulema selleks, et tema tahet täide viia 2. Teine demokraatiateooria Esindajate valimine muutub teisejärguliseks. Nüüd on rahva ülesanne tekitada valitsus või
annaabi.ee 
