ONOMASTIKA ARVESTUS
2) kui determinant, 4) muudest tüüpidest üle tulnud.
5) Eesti asulanimede pea-, pää-, pe- ja be-lõppe on kokku 57.
1) on olnud tähenduses ots või tipp, 2) isikunime osana.
3) Eesti asulanimede ke-lõppu on 19 kohanimes. See on tüüpiline Lõ-Eestile. See on tavaliselt lühenenud
mingist pikemast sõnast (-kivi või -küla): Sõtkülast on saanud Sõtke. –ke võib olla ka deminutiivsufiks.
See võib olla ka lihtsalt tüve osa.
ja-lõpp on tuletussufiks. Ajalooliselt on see olnud osa pikemast tüvest, on lühenenud (-jala, -jõe, -koja, -oja,
-välja, -Jaagu).
na-lõpp on sage (kokku 160 nime). Üldiselt on lühenetud pikemast nimest: -kanna, -nina, -n+aja, -ranna,
Jürna, on olnud ka vene sufiks (nt Kuksina). Kagu-Eestis (Setu-, Põlva- ja Võrumaal) esineb rohkem.
Asukoht viitab sellele, et võib olla kokkupuude Vene kohanimedega.
annaabi.ee 
