GERONTOLOOGIA
Patsientide ja nende sugulaste arusaamad haigustest ja ravi efektiivsusest viivad korduvatele
uuringute ja terapeudiliste katsetusteni. Diagnostika areng võimaldab meil järjest paremini
diagnoosida haigusi, millele ei leidu spetsiifilist ravi ning mille olemuse väljaseletamisest ei ole
patsiendi teovõime ja meeleolu tõstmise aspektist mingisugust kasu.
Näiteks varases arengujärgus oleva ravimatu dementsuse diagnoos justkui häbimärgistab
patsiendi. Siinjuures peitub oht, et dementsusdiagnoosile tuginedes jäetakse patsient ka vajalikust
ravist ilma. Inkontinentsus, mis sageli liitub dementsusega, arvatakse ravimatute kilda ja vanur
saadetakse hooldeasutusse.
Ka lühiajaline viibimine hooldeasutuses kätkeb endas suuri riske, eriti mäluhäirete all
kannatajatele. Uus keskkond ja võõras personal.põhjustavad paratamatult kohanemisraskusi
vanur on pigem nõus taluma ebamugavusi ning näiteks kukkumisega seotuid ohte omas
harjumuspärases ümbruskonnas