Isa Goriot kui realistlik teos
tütreid õnnelikuna. Goriot muutub mingis mõttes teiste naerualuseks, kuna tütreid peetakse
tema armukesteks, ning kuna Isa Goriot annab kõik oma vara tütardele, peab ta ise kahjuks
pansionaadi kõige koledamasse tuppa kolima. Isa lahkus lõppeb sellega, et ta sureb
puruvaeselt ja tema matuste eest hoolitseb Rastignac.
Tollele ajastule väga kohane tegevus oli armukeste pidamine, selles ei nähtud mitte midagi
imelikku ja seda tegid nii mehed, kui ka naised. Raamatus saab Gorioti tütrest Delphineist
Rastignaci armuke, kuid neile on takistuseks Delphinei mees. Isa Goriot on sellest väga
vaimustuses, mida rohkem Rastignaci Gorioti tütrega koos nähakse, seda rohkem hakatakse
temast lugu pidama. Rastignaci kujutatakse inimesena , kelles on nii head , kui ka halba, mis
on samas väga inimlik.
Balzac kasutab tohutus koguses andmeid, mis pärinevad reaalsest elust. Näiteks mainib
Vautrin, et on läbi lugenud Benvenuto Cellini memuaarid. Cellini eksisteeris päriselt. Taolisi
annaabi.ee 
