Ülevaade H.Hattenhaueri raamatust „Euroopa õigusajalugu“
Piinamised,
nõiaprotsessid ja ketserikaristused on hirmuäratavad. See, mis Thomasiuse ajal pani
liikuma akadeemilised mõtted, võimaldas nüüd hakata likvideerima
piinamisi,nõiaprotsesse ja kiriklikke karistusi.
Juba montesquieu kuulutas, et ilma tungiva põhjuseta ei tohi ei tohi kedagi karistada.
1748. a. võeti tema mõtted suure eduga vastu. 10 aastat hiljem
kriminaalõigusprogramm.
1764.a. Cesare Beccaria kirjutis ,,Dei delitti e della pene" (Kuritegudest ja
karistusest). Tõlgiti paljudesse euroopa keeltesse. Laineid lööv oli surmanuhtluse
eitamine. Uue karistusteooria juures olid otsustavad õiglane karistus, deliktide liigid,
seaduste stiil ja nende kohaldamine ja menetlusküsimused. Karistuse eesmärgiks ei
saanud enam olla kurjategija piinamine ega ka kuriteo kustutamine. Edaspidi pidi
olema karistus preventsioon.
Beccaria raamat unustati siiski peatselt. Immanuel Kant arvas, et õiglus nõuab, et