V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ohvitseri välja ei tulnud. Hilised kõndijad olid
ammu juba koju jõudnud, teiste majade aknad juba ammu kõik kustunud. Quasimodo aga
seisis ikka veel üksi pimedas. Jumalaema kiriku esist tol ajal ei valgustatud.
Gondelaurier' maja aknad aga helendasid veel pärast kesköödki. Liikumatu ja
tähelepanelik Quasimodo nägi tuhandevärvilistel akendel suurt hulka liikuvaid, tantsivaid
varje vilkuvat. Poleks ta kurt olnud, oleks ta uinuva Pariisi lärmi hääbumisega ikka
selgemini Gon-delaurier' majast kuulda võinud pidukära, naeru ja muusikat.
Kella ühe paiku hakkasid pidulised lahkuma. Quasimodo nägi pimedas, kuidas kõik läbi
tõrvikutega valgustatud portikuse välja tulid. Kuid kaptenit nende hulgas polnud.
Kurvad mõtted ründasid teda, aeg-ajalt vahtis ta nagu igavust tundes tühjusse. Suured
mustad, rasked, lõhkirebenenud pilved rippusid leinakrepist hällidena tähise taeva võlvi all.
Nad tundusid taevavõlvile kootud ämblikuvõrguna.
annaabi.ee 
