muude igapäeva teenuste pealt, sest kui külalised naaberriigist tulevad näiteks nädalaks puhkama , ei soeta nad siina olla endale ju ainult uimasteid. Jällegi lisaraha. Vaadates Hollandit, nad on kuulsad oma paindlike seaduste poolest mis puudutavad narkootikume. Ning mis see neile andnud on ? Palju turiste, sissetulekut , mis ei ole sugugi väike, ja minu kõrvadeni pole küll jõudnud seda , et neil oleks palju surnuid , täna narko üledoosile vms. 2001. aastal võttis vastu otsuse dekriminaliseerida narko omamise ja kasutamise ka Portugal. Nende põhimõtteks oli , et tuleks tegeleda ennetamise ja ravimisega , mitte inimesi trellide taha lukustada. Ja mida see on neile andnud ? Igaastane üledoosi surnute arv on vähenenud poole võrra, HIV sse nakatunuid on poole vähem , sest ei leidu enam niipalju neid räpaseid heroiini süstlaid. Sealne seadus , ütleb , et omamine ei ole karistatav , küll aga on siiani terava pilgu all narkodiilerid, mis on igati õige minu arvates.
Teatud kontekstis võib tähendada ka süüteo koosseisu. Karistusõigus püüab süütegu määratleda nii materiaalselt kui ka formaalselt. I on kriminaaljuriidiline küsimus, mille peab lahendama seadusandja. Konkreetses ühiskonnas, konkreetses õiguskorras üldiselt omaks võetud arusaama karistava teo olemusest. Kui seadusandja püüab muuta KarSu, peab selleks olema poliitiline tahe. Seadusandja peab otsustama, millist tegu kriminaliseerida ja võibolla ka dekriminaliseerida. Olenemata sellest, kas süüteo materiaalse määratluse elemendid kanduvad üle formaalsesse määratlusse, tuleb seda mingil viisil määratleda. Seepärast on tänapäevastes KarSides süüteo legaalne definitsioon nullum crimen, nulla poen sine lege avita põhjal vms.. Kedagi ei tohi süüdimõista ega karistada teo eest, mis toimepanemise ajal ei olnud seadusvastane. Süüteoks ei saa tunnistada tegu analoogia alusel. Karistatav tegu võibolla
annaabi.ee 
