"dekretalistideks" - 1 õppematerjal

Võrdlev õigussüsteemide ajalugu

edaspidi. 3.4. Dekretalistid Kanooniline õigus oli arenev süsteem pidevalt teiseneva allikalise baasiga, mistõttu kujunevad ka uued kogumikud. Paavstide Innocentius III (1210) ja Honorius III (1226) dekretaalide ametlikud kogumikud muutusid peagi kanonistide uue koolkonna dekretalistide põhiliseks kommenteerimisobjektiks. Kanoonilise õiguse mitmes valdkonnas oli olulise tähendusega Lateraani IV kirikukogu (1215). Koolkond jaotatakse omakorda vanemateks ja nooremateks dekretalistideks. Silmapaistvamateks esindajateks olid Sinibaldus Fliscus, hilisem paavst Innocentius IV, kardinal Henricus de Segusio (Hostiensis), Johannes Andreae. Kasvav õigusallikate ja ­kommentaaride mass tingis vajaduse uue kodifikatsiooni järele, mille koostamise paavst Gregorius IX (1227-1241) usaldas dominikaanlase Raimund de Penaforte hoolde. 4. Corpus Iuris Canonici 4.1. Liber extra Uus kogu sai nimeks Liber decretalium extra decretum Gratiani vagantium, ajaloos tuntud kui Liber extra