,,lükatakse" aga pinu otsa ,,PUSH" käsuga. Andmete lugemiseks või kirjutamiseks läheb vaja vaid ühte kahendkujul esinevat viita, mis osutab ,,pinu tippule" seda viita nim. pinuviidaks(stack pointer, SP). *Alan Clementsi raamatus oli pinu rakendatud näiteks suvapöördusmälus(Tavaliselt ongi pinumälu realiseeritud mingis sobivas suvapöördusmälu piirkonnas), postinkrementse- ning predekrementse adresseerimise baasil: enne igat ,,PUSH" käsku pinuviita dekrementeeritakse ning peale igat ,,PULL" käsku seda inkrementeeritakse. Selliselt saame olla kindlad, et pinuviit viitab alati pinu kõrgeimale elemendile. Näiteks: MOVE(SP) +, D3 ,,tõmbab" pinu tipust ühe elemendi, inkrementeerib pinuviida viitama järgmisele ,,kõrgeimale" elemendile, ning tõstab väärtuse andmeregistrisse D3. *Tüüpiline pinul realiseeritud operatsioon protsessoris - ,,tõmba" pinu tipust ,,sõna 1" ning
NT: ADD #12, D0. (programmi on konstant sisse kirjutatud) Otsene (Direct, Absolute) operandid viitavad mälu või registri asukohtadele, kus andmed asuvad NT: ADD D1, D0. Kaudne (Indirect) käsukoodis on operandiks aadressi aadress. Esmalt loetakse operandi poolt määratud aadressilt sisse andmete aadress ning alles siis saadakse reaalne ligipääs andmetele enesele NT: MOVE (A0), D0 Autodekrementne enne aadressiregistri kasutamist dekrementeeritakse tema väärtus automaatselt tagasi/väiksemaks ühe mäluasukoha võrra NT: ADD.B-(A0), D0. Autoinkrementne pärast aadressiregistri kasutamist inkrementeeritakse väärtus automaatselt edasi/suuremaks ühe mäluasukoha võrra NT: ADD.B (A0)+, D0. Baseerimisega aadress arvutatakse summana baasregistri väärtusest ja nihkest, mis antakse koos käsukoodiga
annaabi.ee 
