Kirjandussemiootika
poeetilised teemad. Derrida polemiseerib eelkõige semantilise korduse e iteratsiooni
kontseptsiooniga (et kordused loovad struktuuri, konstruktsiooni). D järgi kordus
seotud just tähenduse hajumisega. Korduses kaotab märk oma identiteedi, seostudes
alati uue kontekstiga.
Dissémination – semantiline hajumine, mis ei võimalda mingit tervikut konstrueerida.
Ei saa kõneleda rangest temaatilisest arengust. Kordus pole teksti konstitueeriv, vaid
dekonstrueeriv element.
Dekonstruktsioon seostub tähenduse edasilükkamise, nihke, pikendamisega
(différance). Nagu de Man, väidab ka D, et dekonstruktsioon sisaldub tekstis eneses.
Dekonstruktiviste on nimetatud terroristideks kes lõhuvad tekstide terviklikkuse, kuid
nemad ütlevad et tekst dekonstrueerib end ise.
Mallarme’i tekstid tunduvad Derridale olevad dekonstruktiivse praktika mudel. D ei
usu kõneaktide teooria rakendatavust luuleteksti analüüsiks, väljendab sügavat
annaabi.ee 
