Pärisorjuse süvenemine ja kaotamine
võtta. See asjaolu avaldus eriti rikkalt Virumaal asuva Vohnja mõisa möldri
Jaaniga sündinud loos, mis andis 1739. aastal tulemuseks nn. Roseni
deklaratsiooni. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad
kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele
ka kogu talupoja vara. Roseni deklaratsioon ei saa siiski sõna-sõnalt võtta. Päris
õigusetu ei olnud talupoegade olukord isegi mitte Otto Fabian Von Roseni ajal.
Näiteks möönab see sama deklaratsioongi, et koormiste tasumisest ülejääv vili
loetakse talupoegade isiklikuks omandiks, mida nad võivad vabalt müüa. Pigem
kirjeldab Roseni deklaratsioon Balti aadlike arusaama ideaalsest elukorraldusest:
mõisnikul on talupoja üle kõik õigused, kuid oma suuremeelsuses annab ta
viimasele aega-ajalt mõne õiguse raasukese tagasi Talupoegade olukord jäi
kahtlemata raskeks, kuid nüüd saadi õnneks mõneks ajaks rahu nii otsesest
sõjategevusest kui katkutaudidest.