Taani raamatukultuur
evolutsiooniõpetusele rajatud muinasjuttudega; satiirik Gustav Wied (1858-1914) ja
esteetiliselt häälestatud Sophus Michaèlis (1865- 1932), kelle tuntumad teosed on draamad
,,Revolutsioonipulm" (1906, eesti laval 1920/21) ja ,,Igavene uni" /1912, eesti k. 1912).
Suurim realist sellest põlvest on Henrik Pontoppidan (1857- 1943), kes erineb oma
käsitluslaadilt varematest naturalismiaja kirjanikest. Ta astub välja kõige ebaehtsa, ebaõige ja
dekatentselt ebaterve vastu Taani ühiskonnas. Tema esimeses suures romaanitriloogias (Muld,
Tõotatud maa, Kohtumõistmispäev 1891-95) leiavad käsitlemist sajandi keskpaiga tähtsamad
päevaküsimused. Tema 8-jaoline teine suurromaan ,,Õnne Peeter (1897-1904) on radikalismi
ja positivismi aegu käsitlev pealinnaromaan. Lõpuks suurromaan ,,Surma riika" (8 rmt. 1912-
16).
1890ndate aastate otsinguid iseloomustab uue poeesia taotlemine, naturalismist lõplik
annaabi.ee 
