Keeleteaduse alused kevad kordamisküsimused 2016
Helen
Hint, Maria Reile ja Renate Pajusalu. Kontekst ja viitamine: argivestlused, legod ja narratiivid.
ESUKA/JEFUL 2013, 4-1, lk 161-183
Kui räägitakse kontekstist, siis mõeldakse üldiselt seda, et vaadeldav nähtus ei ole mõistetav ilma
taustateadmisteta. Siiski loetletakse kolm põhilist valdkonda, mis on konteksti uurimisel relevantsed:
tegevuspaik (setting), mis hõlmab suhtlustegevuse ruumilist ja sotsiaalsetvõrgustikku, sealhulgas ka
deiktilist tausta; osalejate käitumine, mille all mõeldakse žeste, tähelepanu jms; ning keelelised
kontekstualiseerimisvihjed.
Viitamine on suhtlusakt, mille käigus mingi märgi (näiteks sõna või žest) abil osutatakse mingile olendile,
asjale või nähtusele.
Argikeel enamasti kasutatakse argivestlustes määratlejaid selleks, et tuua diskursusesse sisse uus referent.
Kui pronoomenite igasugune, kuskil, mingisugune, mõni, üks jt kasutus uuele referendile viitamiseks on
annaabi.ee 
