V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
enam õpetlaseks, ühtlasi -- ja see on loomulik -- ka preestrina järjest rangemaks ja
inimesena järjest mornimaks. Igaühel meist on olemas teatud vastastikune suhe meie
mõistuse, kommete ja iseloomu vahel, mis pidevalt edasi arenevad ja ainult suured
vintsutused võivad seda tasakaalu rikkuda.
Et Claude Frollo juba noores eas oli läbi võtnud peaaegu kogu positiivse, transtsententse ja
seadusega lubatud inimtarkuse, siis pidi ta, kui ta sinna seisma ei tahtnud jääda, ubi defuit
orbis2, kaugemale minema ja uut toitu otsima oma vaimu küllastamatu tegevusnälja
kustutamiseks. Vana sümbol maost, kes oma saba hammustab, kõlbab eeskätt just teaduse
kohta. Claude Frollo oli seda nähtavasti ise kogenud. Paljud tõsised inimesed kinnitasid, et,
ammendanud tühjaks inimliku teadmise /as'i3 oli ta söandanud nefctsT sisse tungida.
Räägiti, et ta järgemööda kõigist tunnetuspuu õuntest oli maitsnud ja lõpuks, kas näljast või