19. Vihmutid, vihmutusseadmed ja vihmutusüsteemid: nende liigitus, agronoomilis-tehniline iseloomustus ja sobivus eri kultuuride kastmiseks. Vihma tekitatakse vihmutitega. Veejoa pihustamise mooduse järgi võib vihmutid jaotada kolme rühma: 1. Deflektor 2. Tsentrifugaal 3. Jugavihmutid Deflektor vihmutites kallutatakse düüsist väljuv veejuga kõrvale ja lõhutakse piiskadeks düüsi ette asetatud deflektoriga. Pihustamiseks vajalik veesurve on suhteliselt väikene( 1..2 atm), nii et vihmapiisad ei lenda vihmutist kuigi kaugele ( 3..7 m). Tsentrifugaalvihmutis pannakse vesi liikuma nii, et düüsist väljuvale veejoale mõjub tsentrifugaal- jõud, mis lõhub joa piiskadeks ja paiskab need vihmutist eemale. Tsentrifugaalvihmutis võib vee pihustamiseks vajalik surve olla veel väikesem, kui deflektorvihmutis ( 0,5...1,5). Kastmisraadius on väikene ( 2..6m).
See aga ei ole küllaldane. Silindri välispinna jahutamiseks kasutatakse ventilaatorit. Ventilaatori tiivik on valmistatud koos hoorattaga ja istatud väntvõlli kaelale. Ventilaator imeb külma õhu läbi ventilaatorikaane avade ja surub õhuvoolu deflektori alla, kus ta jahutab silindri ribitatud välispinda, viies silindri temperatuurile 160-180 °C. ilma deflektorita (pealiskaaneta) jahutussüsteem ei tööta ja seepärast ei või tööd teha katkise või äravõetud deflektoriga. Mootori ülekuumenemise tagajärjel võivad kolvigrupi sõlmed rikneda. Alumiiniumsulamite tugevus väheneb kõrgel temperatuuril. Seetõttu ei tohi kolvipea temperatuur tõusta üle 400 °C (silindri seintel 300 °C), sest siis põleb kolb silindrisse kinni. Õlid koksistuvad temperatuuril 210-240 °C ning see on rõngaste kinnipõlemise põhjus, kui jahutus pole piisav. Korralik jahutus on oluline selleks, et mootor vastu peaks. Tuleb silmas pidada, et
annaabi.ee 
