Enn vetemaa
Kui
nüüd aga autor kujutab antikangelast mitte üksnes puhtvormiliselt minapositsioonilt, vaid ka tegelast otsekui
tema seesmises olekus tabada püüdes, siis avanevad needki inimloomuse kihid, mis argises suhtlemises või
välisest tegelikkusest lähtuvas kujutamisviisis ei pruugi üldse esile tulla. Kui seespoolset vaatenurka
järjekindlail rakendada, siis muutub antinähtus ühemõõtmelisest mitmemõõtmeliseks, samastub
vaatepunktiga, kuni jõutakse nähtuse defineerimatuseni, selle kadumiseni tunnetusteoreetilises plaanis.
Sellisel juhul osutub nähtusele valmis hinnangukriteeriumide kohandamine juba küsitavaks. Niisugust
kurikuulsat kõlbelist relatiivsust kohtamegi Vetemaa lühiromaanides. Moraali suhtelisuse, fenomen tuleb
tegelastel esile eeskätt siis, kui nad oma refleksioonides püüavad pääseda enesesüüdistustest. Ajuti
heidavad nad kõlbelised kategooriad aga hoopis kõrvale, puhastavad olemise hinnangulisusest, peamiselt
annaabi.ee 
