Henn Roode
üheväärseks või tähtsamakski, kandes vihjamisi n-ö seest väljapoole,
sõnumit pühakirjast: Õndsad on need, kes ei näe, võttes natuurist vaid
ent usuvad siiski (Jh 20,29) või, mõnes portrees ka algidee või
variatsiooni eelmisest, armastust rõhutavat: ...
meeleolu.
keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud (Pt
1,8)."
Nähtava ja nähtamatu piiriga mängides Roode
avastas oma kunsti defenitsiooni: ,,kunst algab
sealt, kus lõpeb nähtav pind".
,,Teekaslaste" puhul huvitavad teda
uued küsimused. Eskiislikkuse
kontseptsioon on siingi oluline, kuid
nüüd mängib ta värvikihi
õhulisusega, lastes grafiitpliiatsiga
tehtud alusjoonistuse sellest läbi
kumama.