V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Seda ütlesin ma isale, see
paiskas mulle needusi näkku, emale, see hakkas eidekesena töinama ja visi-sema nagu see
puuhalg seal restil. Elagu lõbu! Olen päris jabur! Kulla kõrtsitüdruk, too teist veini! Mul on
veel raha. Suresne'i vein ei kõlba enam. See kratsib kurku. Jumala eest, ennem kuristan
kurku korvi-vitstega!»
Rahvahulk plaksutas naeru lagistades. Nähes, et lärm ümber suureneb, hüüdis skolaar:
«Kui tore müra ja kära! Populi debacchantis populosa debacchatio!» 1 Siis hakkas ta
laulma kanooniku häälega, kes õhtuteenistust peab, silmad üles tõstetud nagu ekstaasis:
«Quae cantlca! quae organa! quae can-tilenae! quae melodiae hic sine fine decantantur!
sõnani melliflua hymnorum organa, suavissima angelorum me-lodia, cantica canticorum
mira. . J2» Ta peatus ja lisas:
«Kuradi mamsel, too midagi suhu pista!»
Pilguks tekkis peaaegu täielik vaikus, mille kestel
1 Märatseva rahva määratu prassing (lad. k.).
2 Millised laulud! Millised pasunad
annaabi.ee 
