Giovanni Bocaccio
1340-1350 elas Boccaccsio poliitiku ja diplomaadi elu. 1350. aastal kohtus ta
esmakordselt Petrarcaga. Kahe suure humanisti tutvus muutus peagi lähedaseks
sõpruseks. Eriti sidus neid vaimustatud austus antiikkultuuri vastu. Vahepeal
valmis Boccacciol rida teduslikke töid, mille tase tõendab, et ta oli saanud
küllaltki mitmekülgse teadusliku ettevalmistuse filosoofias, ajaloos, füüsikas ja
astronoomias. Aastail 1348-1353 lõi Giovanni Boccaccio sajast novellist
koosneva kuulsa "Deakameroni". See oma mahlakuse, eluläheduse, inimtüüpide
külluse poolest otse võrratu teos võimaldab pilku heita Itaalia 14.sajandi
ühiskonda. Boccaccio ei olnud realistliku novelli looja, ta tõstis selle teisele,
hoopis kõrgemale tasandile. "Dekameronis" on kesksel kohal inimene. Kirjanik
usubkindlalt tema headusse ja arenguvõimesse. Boccaccio ideaal on
mitmekülgselt arenenud inimene. Ta peab olema tark ja haritud, kuid ka ühtlasi
ka osav, vahva, tugev ja kauni välimusega