A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Taskuräti nurgas tundis ta ära samad nime-tähed, mis olid taskurätil, mille pärast tema ja
Aramis peaaegu oleksid teineteisel kõri maha lõiganud.
Sest ajast peale umbusaldas dArtagnan vapiga taskurätte. Nii pistis ta selle, mille oli
maast üles võtnud, sõnalausumata proua Bonacieux' taskusse.
Sel hetkel tuli proua Bonacieux teadvusele. Ta avas silmad, vaatas hirmunult enda
ümber ning nägi, et korter on tühi ja ta viibib üksi oma vabastajaga. Kohe sirutas ta
dArtagnanile naeratades käed. Proua Bonacieux'1 oli maailma veetlevaim naeratus.
«Oh, härra,» ütles ta, «te päästsite minu. Lubage, et ma teid tänan.»
«Proua,» vastas dArtagnan, «tegin ainult seda, mida oleks teinud iga aadlik minu
asemel. Te ei võlgne mulle mingit tänu.»
«Siiski, siiski, härra. Ma loodan teile tõendada, et te ei ole tänamatule teenet
osutanud. Aga mida ometi tahtsid
113
minust need mehed, keda ma alguses varasteks pidasin? Ja miks ei ole härra
Bonacieux siin?»
annaabi.ee 
