V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
õhtuti koolist koju minnes alati kive järele pildusid, sest meie püksid nii katki polnud kui
neil, -- üks salk sääraseid võrukaelu jooksis parajasti põiktänavasse, kus Gringoire lamas.
Kõvasti naerdes ja karjudes ning vähe hoolides naabrite unerahust, vedasid nad enda järel
mingit vormitut kotti ja nende puu. kingade klõbin oleks surnugi võinud üles äratada.
Gringoire,
kel veel hing sees oli, ajas end istukile.
«Hei, Hennequin Dandeche! Hei, Jehan Pincebourde!» kisasid nad kõigest kõrist. «Vana
rauakaupmees Eus-tache Moubon suri praegu. Saime ta õlekoti kätte, teeme sellest
rõõmutuid! Täna on ju pidupäev flaamlaste auks!»
Nad jõudsid Gringoire'i kohale teda märkamata ja kott lendas talle otse pähe. Samal ajal
võttis üks neist peotäie õlgi ja läks neid püha neitsi Maria ees põlevast tähist süütama.
«Kurat ja põrgu!» urises Gringoire. «Nüüd saab kuumust ülearugi!»
Silmapilk oli kriitiline
annaabi.ee 
