Thomas Sydenham noortel inimestel muutlike liigesetursetega kulgevat ägedat haigust, mis tõi kaasa tursed jalasäärtel, hingelduse, jõuetuse ja viimaks enneaegse surma. 1797.a selgitati lahangul, et sellise haiguse korral on südameklapid paksenenud ja moondunud ning eluiga lühendab just südamepuudulikkus. 1808. a andis arst David Dundas sellele haigusele nime, mis on püsinud tänini: rheumatic fever, reumapalavik, ka südamereuma. Tollal kõlas see umbes nagu "valudega palavik". Haiguse olemusele saadi jälile hiljem. 1880 avaldati tõik, et ägedasse reumasse haigestumisele eelneb kurgumandlipõletik. 1900.a leiti üles seda põletikku põhjustav pisik, mida hiljem hakati nimetama hemolüütiliseks streptokokiks. 1928.a avaldati mõte, et see pisik vallandab inimese kaitserakkudes, valgetes verelibledes, rünnaku keha enda kudede vastu,
seda kas raske füüsilise töö või liigse kehakaalu tõttu. Osteoartroosi korral võivad esineda õhtused, koormusjärgsed valud, aga ka lühiaegne, mõneminutine stardijäikus kahjustatud liigestes, näiteks põlvedes, puusades ja ka sõrmedes. 2. Reaktiivsete liigesepõletike korral liigeses mädatekitajat ei ole, liigesepõletik tekib immuunsüsteemi vastusena nakkusele kusagil mujal organismis (näiteks kuse-suguteedes või soolestikus). 3. Reuma ehk südamereuma korral kahjustub küll eeskätt süda, kuid mõnikord tekib ka liigesvalusid. Reumat põhjustab organismi immuunsüsteemi äge vastus streptokokk infektsioonile. „Osteoartroosi korral on kehakaal suure tähtsusega, ülekaal on riskifaktoriks enamasti kandvate liigeste (puus, põlv) puhul. Kuna kehakaalu mõjutavad liikumine ja toitumine, siis on tervislikult toitudes ja rohkelt liikudes võimalik seda haigust kontrolli all hoida,” Kui liigesed veel paistes pole, tuleb liikuda. Sörkjooks
annaabi.ee 
