Tartu murre, Otepää murrak
sal, tah· `tahtis').
i ülilühike i konsonandi ees märgib eespoolset peenendust (eespalatalisatsiooni) (nt
naikka `nakkisid, puupulki, varnu').
ä ja e vahepealne häälik saarte murdes (nt pl `peal', `kima `käima').
ng-ühendi nõrgaastmelisele vormile vastav häälik saarte murdes (nt löad
`lõngad', kiad `kingad').
æ kõrisulghäälik Võru murdes sõna lõpul (mitmuse nimetavas pääæ `pead',
dainfinitiivis
seläteæ `seletada', käskivas kõneviisis annaæ `anna' vm).
¦ ühenduskaar osutab hääldusseostele (nt ma¦i tia `ma ei tea'). Kõrisulghäälikust
võib
johtuda kokkuhääldus (lausefoneetiline assimilatsioon), kus järgneva sõna
alguskonsonant
kandub eelneva sõna lõppu ja tekib kaksikkonsonant, nagu sääntses¦sarvõp¦pään;
äräk¦`kaonuæ.
· punkt tähistab vajaduse korral pearõhku rõhulise silbi täishääliku järel (para`ai·gu
`praegu').
annaabi.ee 
