V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
sõbrad. On juba väga hilja. Oleme oma töö lõpetanud. Ajage mu habe ära!»
Lugejad on muidugi meister 01ivier's juba ammu ära tundnud selle hirmsa Figaro *, kes
saatuse, selle suurte draamade tegija poolt oli nii osavalt põimitud Louis XI pikka ja
verisesse komöödiasse. Ei ole siin koht selle imeliku kuju juures pikemalt peatuda. Sel
kuninga habemeajajal oli kolm nime. Õueringkonnas nimetati teda viisakalt Olivier le
Daimiksrahva suus Olivier le Diable'iks2, ta õige nimi aga oli Olivier le Mauvais.
Olivier le Mauvais seisis liikumatult paigal, olles tusane kuningale ja vaadates kõõrdi
Jacques Coictier' poole.
«Jajah! Kõik arstile!» pigistas ta hammaste vahelt.
«Ja muidugi arstile!» vastas Louis haruldase heasüdamlikkusega. «Arsti vastu on meil
suurem usaldus kui sinu vastu. Arusaadav: tema käes on kogu meie keha, sinu käes aga
ainult lõug. Pole viga, mu vaene habemeajaja, küll sinagi saad