Keskaja muusika üks kuulsaimaid muusika palasid on paavst Gregoriuse jaoks kirjutatud laul ,,Gregoriuse koraal". Selle laulu meloodia on rahulik ja rütm aeglane, minu meelest isegi liiga aeglane. Samuti on harmoonia hästi üksluine ja laul pole eriti meloodiline. Isiklikult mulle eriti keskajamuusika ei meeldi kuna see on väga tuim ja aeglane. Renessanssmuusika on renessansiajastul (14.17. sajand) loodud muusika. Selle ajastu kuulsaimaid teoseid on Arcadelt ,,Il Bianco e dolce Cygno". Sellele on omane renesanssmuusika aeglane rütm ja vähene meloodilisus. Emotsioon on kurvapoolne ja harmoonia on vähekõlav. Minu arvates on lugu ratsionaalne ja rahulik, mind ei pane kahjuks selline asi kuulama. Kui mulle peaks renessanss muusika meeldima, siis peaks seal olema rohkem dramaatilisust. Barokk on 17.-18. sajandil olnud barokkajastu muusikastiil. Sel ajal hakati lugusi looma rohkem kuulamiseks. Selle ajastu üks kuulatumaid teoseid on ,,Vivaldi Torm, Suvi 2.osa" ja
rõõmus, vahel ka stressis ja vihane, sest siis suudan rohkem korda saata. Kurvana aga pole motivatsiooni mitte midagi teha peale enesehaletsemise. Renessanssist pärit muusikat ei osanud miskipärast seostada mitte millegi meeldivaga. Palestrina Missa 1. osa Kyrie tekitas minus tunde, nagu oleksin jälle algklassis muusika tunnis koos Linda Rosinaga. NB! Sain seal peaaegu iga tund märkuse selle kohta, kui saamatu või viisipidamatu ma olin. Arcadelt „Il bianco e dolce Cygno” oli minu jaoks dramaatilise sõnumiga. Tekkis tunne, nagu oleks mõni lähedane surma saanud ja nüüd olen kirikus koori kuulamas ja leinamas. Barokkajastu muusikas oli omamoodi äratundmise rõõm. Peaaegu iga laul lehelt barokist on kuskilt tuttav või olen varem kuulnud. Näiteks Vivaldi Torm, Suvi olid kõige tuttavamad ja ma isegi ei tea kust või kuidas need nii tuttavad on. Lihtsalt on nagu loomulik või kaasasündinud teadmine. Bach Toccata d-moll on väga harmooniline
annaabi.ee 
