Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
1255. a. rahulepingus nimetatakse rahulepingule eelnevat aega ärataganemisajaks (tempus
apostasiae, U. B. 285). Pärast Durbeni lahingu kaotust (1260. a.) kutsub ordu asemeister
Saksamaalt inimesi igast seisusest Kuramaale vasallideks ja teatab oma sellekohases kirjas
lüübeklastele a. 1261, et Liivimaal üldse on ristiusk hädaohus, et paljud, kes paganusest olid
lahkunud ja Issanda nime kummardasid, nüüd jälle vanu ebajumalaid teenivad. Eriti nimetatakse
ärataganenud kurelasi (Curones apostatae, U. B. 362). Ka paavst nimetab kirjas 15. V. 1265, et
suur hulk vastristituid on vanale eksitusele andunud (U. B. 385). 1299. a. 7. I. kirjas, milles
Bonifatius VIII kutsub enese ette Liivi ordumeistri kaebealusena, loeme, et ordu hirmuvalitsuse
(tyrannidem) tõttu nende üle, kes uuesti ristiusku pöördusid (de novo ad fidem conversos),
paljud, kes muidu oleksid soovinud usklikuks saada (ad fidem converti), sel põhjusel tagasi
tõmbusid pöördumisest (U. B. 577).
18. III
annaabi.ee 
