ERINEVAID TAASTUMISVAHENDEID INIMESE TURGUTAMISEKS
ravimiseks ravimtaimede segusid ja nõiakunsti. Keskaja jooksul anti iidseid taimeravi
vahendeid edasi põlvest põlve, kuid puudus ühtne ravisüsteem. Viieteistkümnendal sajandil
muutis trükikunsti areng inimestele informatsiooni kättesaadavamaks. Tudorite perekonnaarst
John Gerard avaldas 1597.a. The Herball or General History of Plantes, ühe esimesi
inglisekeelseid raamatuid. (Mindell 1992:29)
Sellele järgnes kiiresti Nicholas Culpeperi The English Physician Enlarged, huvitav segu
folkloorist, astroloogiast ja taimsest meditsiinist. Mõlemad raamatud muutusid äärmiselt
populaarseks ning ravimtaimespetsialistid tsiteerivad neid veel tänapäevalgi. 1800ndatel
aastatel hakkas lääne meditsiin kasutama kemoteraapiatkasutades haiguste ravimiseks
keemilisi preparaate, nagu elavhõbe, arseen ja väävel. Ravimtaimedega ravimist jätkasid
inimesed, kes ei saanud enesele lubada tavameditsiini ravi või kes eelistasid taimeravi