Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
rahva ära Egiptuse vangipõlvest), melodramma semiserio ,,Varastaja harakas" (La gazza ladra). Paljud peaosad on
kirjutatud lauljanna Isabella Colbran'ile, keda peeti tollal üheks paremaks sopraniks Euroopas (ja kellest sai Rossini
abikaasa).
Rossini on ise maininud, et tema ideaalid on lihtne meloodia (melodia semplice) ja selge rütm (ritmo chiaro), kusjuures
tuleb mõista, et meloodiaga kaasnevad ka virtuoossed kaunistused. Rossini ,,firmamärgiks" peetakse sageli ka pikki
crescendosid orkestris (kusjuures sama rütmimotiiv kordub kogu aeg), aga see esineb juba varasemates itaalia ooperites
ning ulatub tegelikult tagasi Mannheimi sümfooniaheliloojate koolkonda (18. sajandi keskpaik ja teine pool).
16
1824 suundus Rossini Pariisi (vt grand opéra). Pärast 1830. aastat kirjutab ta instrumentaalmuusikat, laule,
kirikumuusikat (Stabat mater, Petite Messe solennelle väike pidulik missa)