Retsensioon "Alexandra Soumm ja ERSO"
oleks mingi baroki matkija, siis juhiks tähelepanu ühele fraasigrupile, mis sarnanes pea
üksühele 1930. aastate ameerika ballidele iseloomulikele valssidele. Antud teose kirjutas
Sibelius aga aastal 1903. See näitab, et Sibelius kasutas ka sellist muusikat, mis
muusikaajaloole sai omaseks alles tulevikus. ,,Saagale" sarnaseid külgi leidub ka selles teoses.
Kontrastidest sai juba räägitud, kuid veelgi suurem sarnasus oli esimese osa lõpus, mis lõppes
nagu ,,Saagagi" suure crescendoga.
Teine osa (,,Adagio di molto") oli karakteri poolest palju rahulikum (nagu ikka
kontsertidel). Barokile kohase kõla asemel oli kuulda nüüd tüüpilist romantismiaja viiulit.
Kusagile ei kadunud ka Sibeliusele karakteersed kontrastid, ehkki meetrumi järsku
kiirenemist ei kohanud. Ikkagi on tegemist adagioga ju. Üldiselt valitses teises osas aga
kurvad, kohati lausa traagiliselt kurvad toonid. Kolme sõnaga kokku võttes oli tegemist
maiuspalaga mõtlikule kuulajale.
annaabi.ee 
