diktsioon oli laitmatu, ning iga triller, vibrato ning hingetõmme oli peensusteni välja arvestatud. Tahaplaanile ei jäänud ka kindlasti Vanemuise sümfooniaorkester. Etenduse muutis nauditavaks just orkestri kirglik ja läbimõeldud esitus. Jäi mulje , et orkester hingab ühes rütmis. Iga ritenuto, staccato ning accelerando toimus üheaegselt ja täpselt dirigent Paul Mägi märguande peale. Kahjuks häiris kohati koori malbus ja vaoshoitus. Ootasin midagi enamat. Crescendod mõjusid väga lahjana, kuna sopranid laulsid õrnalt ning dünaamiline liikumine jäi seetõttu vaoshoituks. Õnneks kompenseeris vea meisterlik oskus laulda pianos, mis on tavaliselt kooride suurim nõrkus. Lavakaunistused olid erakordsed ja pilku püüdvad ning kostüümid olid hoolikalt läbimõeldud. Kirevad värvid, kirjud mustrid ning peensusteni valitud detailid jätsid ajastutruu mulje. Kahjuks häiris väike detail: etenduses polnud Carmen süsimustade lokkis juustega noor neid,
mängida. Muidugi käis ta vahepeal lavataga,aga seal käis ta ainult minut või kaks. Mul on raskusi ühe lehekülje pikkuse klaveripala päheõppimisega ja tema teeb seda kaks tundi järjest, see kõlab nii uskumatult, aga tal oli kõik perfektselt peas ja ta ei teinud mitte ühtegi viga. Ma ei kujuta ette, kui kaua võib kuluda ,et selgeks saada neid palasi. Nagu ma mainisin mängis ta klaverit peast ja niimoodi võibolla saigi ta keskenduda dünaamikale, sest kõik diminuendod ja crescendod mängis ta toon toonilt üleminevalt, ei olnud ühtgi kohta, kus muusika oleks valjenenud liiga järsku või halvasti. Kohati tundus mulle nagu see oleks ilmvõmatu,et inimene suudab nii sujuvalt ja kaunilt mängida. Angelal on muidugi ka aastate pikkune kogemus ,aga igaüks, kellel on sama pikk kogemus, ei suudaks mängida nii hästi kui suutis tema. Eliise-Triin Raun
annaabi.ee 
