V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
See on kogu ta õukond. Arst enda jaoks ja timukas teiste jaoks.»
Kuninga pulssi katsudes ilmus Coictier' näkku järjest suurem rahutus. Louis XI vaatas
talle veidi kartlikult otsa. Coictier muutus silmanähtavalt süngemaks. Sel mehel oli ainsaks
sissetulekuallikaks kuninga paha tervis, mida ta siis ka hästi ära kasutas.
«Oi, oi!» pomises ta lõpuks. «Asi on tõepoolest tõsine.»
«Tõesti?» hüüdis kuningas rahutult. «Puisus creber, anhelans, crepitans, irregularis,»1
jätkas arst.
«Paastu jumala nimel!»
«See võib inimese kolme päevaga hauda viia.» «Püha Neitsi!» hüüdis kuningas. «Mis
rohtu siis, vader Jacques, võtta?»
«Pean järele mõtlema, majesteet.»
Ta laskis Louis XI-1 keelt näidata, vangutas pead, virildas nägu ja ütles siis seda kometit
mängides ootamatult:
«Ah, majesteet, pean teile ütlema, teil on parajasti üks kroonumaksude nõudja koht vaba ja
mul on üks vennapoeg.»