Miks kunst ja kultuur armastab hulle
pliiatsivõrgustikuga. Rait Ruukel kujutab eriskummalisi sopilisi, sarvilisi olendeid ja Sören
Heinpalu joonistab vikerkaarevärvilisi viie käpaga kasse, ebatavalisi linde ning triibulisi, alati
naeratavaid inimesi. Võib muidugi küsida, kas need teosed mahuvadki kunsti mõiste sisse, kui
nende loojad ei teadvusta oma tegevust kui kunstitegemist ega oska kõrvalise abita suhestuda
kunstimaailmaga. André Breton kirjutas 1954. aastal Fleury-Joseph Crepini tööde kohta, et
need on kunsti kaunimad õied, sest neil on pühaduse kvaliteet, mis silmatorkavalt puudub
ülejäänud moodsal kunstil.
Sellise kunsti loojate loomingut hinnatakse ka seetõttu, et nad ei oska silmakirjatseda, neid ei
huvita raha, kuulsus ja võim. Nad annavad meile võimaluse tajuda loovuse sügavaid vooge
ning õpetavad vastutasu nõudmata meid nn insaidereid.
Miks siis kunst ja kultuur armastab ikkagi hulle. Tegemist on lakkamatu inspiratsiooni