Allikaõpetus
uurimismetoodika üldisemaid seaduspärasusi, selle nurgakiviks on allikakriitika.
Allikaõpetus tegeleb algallikatega, mitte juba kokkukirjutatud ajaloo uurimisega.
Allikakriitika arengulugu
Allikakriitika oli tuntud juba antiikajal. Juba Thucydides kasutab allikakriitilisi
meetodeid ning allikate kriitilist võrdlemist, sarnaselt käitus ka Tacitus. Renessansiajal
kirjutati allikakriitikast traktaate, paljastati võltsinguid. Lorenzo Valla ,De falso credita
et ementita Constantini Donatione declamatio' näitas, et Constantinuse kinkeürik oli
pärit VIII, mitte IV sajandist.
Allikakriitika põhikomponendid: allika sisene ja allika väline kriitika (Veiko B.)
Jean Mabillon 'De Re Diplomatica' vt Aigit ??
Klassikalise allikakriitika väljakujunemise ajaks loetakse 1840.aastaid, mil 1842 1849
ilmunud Pierre Claude François Daunoni `Cours d'études historiques' esimeses köites
annaabi.ee 
