V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tütart kaitstes, see oli tõesti halastusväärne vaatepilt.
Henriet Cousin haaras tütarlapsel kaenla alt, vähe altpoolt ta ilusaid õlgu kinni. Kui
Esmeralda seda kätt tundis, kiljatas ta ja langes minestusse. Timukas, kelle silmadest suured
pisarad tema peale alla langesid,
480
tahtis teda sülle võtta. Ta püüdis eemale tõugata ema, kes käed ümber tütre piha oli
sõlminud. See aga oli nii tugevasti oma lapse külge klammerdunud, et võimatu oli teda lahti
kiskuda. Nii tuli Henriet Cousinil tütarlaps ühes emaga kongist välja tassida. Ka emal olid.
silmad suletud.
Päike tõusis parajasti ja platsile oli juba hulk rahvast kogunenud, kes eemalt jälgis, kuidas
midagi mööda maad võlla poole lohistati. Tristanil oli surmanuhtluste ajal kombeks
uudishimulikke võimalikult eemal hoida.
Akendel polnud kedagi näha. Ainult kaugemal, Jumalaema kiriku GreveM-poolse torni
tipus võis hommikuse taeva selgel taustal mustade täppidena näha kahe mehe siluette, kes
annaabi.ee 
