Juliette`i Romeo de Ville
granaatõunaga võrreldav.
Samal hetkel koputati viisakalt uksele ja üks noor teenijanna astus sisse, tolmuhari
ühes, pesuämber teises käes.
"Cosquette, kas see olete teie?" küsis Juliette pilku vaatemängult pööramata.
"Qui, Mademoiselle Juliette!" ütles tüdruk aralt ja hakkas raamaturiiulitelt tolmu pühkima.
Peale minutilist vaikust söandas noor tüterlaps pärida: "Aga, kui tohib küsida, keda te
seal uurite?"
Juliette võpatas kergelt ja vaatas Cosquettet.
"Uurin...keda? Ah ei! Cosquette, ma ei UURI kedagi! Lihtsalt...no vaadake ise!"
Tütarlaps astub akna äärde, peaaegu koheselt hüüatades: "Aga see on ju Erich!"
"Erich?"
"Jah, Mademoiselle! Ta vanemad olvat rikkad, ent noorukina läinud Erich kurja teed..."
"Kurja?"
"Nooh, viinatõbi ja lõbunaised vist paradiisini ei vii!"
Cosquette naeris ja jätkas koristamist.
"Aga," otsustas Juliette vastu vaielda, "ometigi oskab ta rahvast end kuulama panna!"
"Kuulama
annaabi.ee 
